Viia Halleri tööjuhend
Mulla reaktsiooni märgitakse arvuliselt pH väärtusega ja see näitab vesinik- ja hüdroksiidioonide kontsentratsiooni mullas. Sõltuvalt nende vahekorrast on muld kas happeline, neutraalne või leeliseline. Happelise mulla korral on ülekaalus vesinikioonid.
pH väärtused ja mulla reaktsioon
3,5 väga tugevasti happeline muld
3,6-4,5 tugevasti happeline muld
4,6-5,5 mõõdukalt happeline muld
5,6-6,5 nõrgalt happeline muld
6,6-7,2 neutraalne muld
7,3-8,4 leeliseline muld
8,5 tugevasti leeliseline muld
Mulla pH määramiseks on mitmeid võimalusi, ühed täpsed, teised ligikaudsed. Viimased on lihtsad ja kohapeal teostatavad.
* Täpseks analüüsimiseks võtakse mullaproov vastavalt nõuetele ja viiakse analüüsimiseks spetsiaalsesse laborisse.
* Mulla pH määramiseks võib kasutada ka pH-meetreid, mida saab osta erinevatest aianduskauplustest. pH-meetri pikk, anduriga metallvarras torgatakse mulda ja oodatakse umbes 60 sekundit, mille järel loetakse skaalalt pH väärtus.
* Lakmuspaberiga määramine. Lakmuspaberi ots pista niiskesse mulda (mullalahusesse), oodata mõni hetk ja võrrelda saadud värvimuutust skaalal oleva värvuse ja pH väärtusega.
„Keemine“. Klaas- või portselannõusse pannakse analüüsimiseks mõeldud kuiv mullaproov ja valatakse peale veidi lahjendatud soolhapet (10%). Kui nüüd proov hakkab tugevalt ja püsivalt mullitama (süsihappegaasi eraldumine), on tegemist lubjarikka ehk aluselise mullaga. „Keemise“ puudumine näitab, et tegu on happelise või neutraalse mullaga.
Soodaga. Väike kogus mulda pannakse klaas- või portselannõusse, niisutatakse veidi ja seejärel lisatakse sinna veidi söögisoodat. Kui segu hakkab „keema“, on tegu happelise mullaga, kui reaktsiooni ei toimu, on see kas aluseline või neutraalne.
* Indikaatortaimed kasvukohas näitavad, millise mullareaktsiooniga võib tegemist olla. Neutraalse või leeliselise reaktsiooniga muldasid eelistavad põldkukekannus, põldsinep, piimohakad, põldjumikas, jänesekäpp, nurmenukk. Happelistel muldadel eelistavad kasvada väike oblikas, põldrõigas, kanarbik, leesikas, jänesekapsas. Aiamulla happeliseks muutumisest annab märku ka rohke sambla esinemine murus.
Mulla happesust on vaja teada, et tagada aias, kasvuhoones ja toas kasvavatele taimedele optimaalsed kasvutingimused. Kuna taimed omastavad toitaineid peamiselt juurte kaudu, peavad nad olema lahustunud olekus ja taimedele kättesaadavad. Mulla reaktsioon pole püsiv suurus ja see võib aja jooksul mitmest tegurist (mulla lõimis, väetamine, kasvatatavate kultuuride iseärasused jm) tulenevalt muutuda.
Mulla happeliseks muutumisel on mitmeid põhjusi, nagu vähese orgaanika (sõnnik, kompost jm) kasutamine, mulla happeline lähtekivim (eriti Lõuna-Eestis), happevihmad, mullas tekkivad happelised ühendid, füsioloogiliselt happeliste mineraalväetiste kasutamine.
Happelistel muldadel on taime põhitoitelementide (N, P, K, Ca, Mg, S) omastatavus ehk liikuvus väike ning taimed kannatavad peamiselt kaltsiumi- ja magneesiumipuuduse all. Kuid näiteks mikroelementide (va molübdeeni) omastatavus taimede poolt on suurem just happelistel muldadel.
Happelises mullas väheneb ka mulla bioloogiline aktiivsus ning taimi kahjustavad tõusmepõletik, hahkhallitus, kapsanuuter, traatuss (naksurlased), luuviljalistel võib esineda kummivoolust.
Happelise mulla reaktsiooni saab muuta regulaarse lupjamisega. Kui mulla pH on 5,5-7,0, pole lupjamine vajalik. Lupjamine ehk liigse happesuse kõrvaldamine on vajalik, kui mulla pH jääb allapoole 5,5. Happelise mulla korral aitab ka, kui kasutada aluselisi väetisi ja suurendada mulda viidava orgaanilise väetise osa, lisades komposti, sõnnikut või lehekõdu.
Kuna mulla reaktsiooni muutmine on pikaajaline protsess, siis järsud muutused ja hoolimatud eksperimenteerimised võivad soovitud kasu asemel hoopis kahju tuua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar